Eks ikka peale suuremaid ja ka väiksemaid suursündmusi istutakse maha ja mõtiskletakse veidi. Nii ka mina peale Looduse Aasta Foto valimist. Sel aastal läks mul veel kehvemalt, kui eelmisel. Suurel ekraanil näidati ainult ühte pilti ja sarnaselt eelmisele aastale ei ühtki auhinda ega äramärkimist. Paljud kurdavad ja imestavad žürii valikute üle. Paljud ütlevad, et see on nagu loterii. Päris head meetodid enese rahustamiseks. Aga ega see pilte paremaks ju tee.
Mina olen nüüdseks otsustanud. Hakkan tegema “oma” asja. Siiani elasin nö looduspildile. Jah seesama looduspilt.ee. Sealt sain tagasiside oma piltidele ja sealt ammutasin ka tarkust ja otsisin hea pildi saladust. Mõtlesin, et prooviks mõnda aega ilma selleta hakkama saada. Usun, et vajaliku esialgse teadmistepagasi olen sealt kätte saanud ja edasi arenemiseks oleks vaja nüüd oma rada käia. Eks ma olen seda muidugi ennegi teinud aga no ikkagi. Sealne meeleolu lihtsalt kipub oma nägemust liiga kallutama. Läbi aga lööb, kui lööb, siiski oma näoga.
