Maikuu pilt
Postitatud 8 juuni 2010
Oi kui metsik areng käis maikuu jooksul. Põhimõtteliselt sai paari nädalaga talvest suvi. Muidugi ma pildistasin ka kõike muud, kui valitud pilt aga no udu on ja vist ka jääb mu jaoks üheks ääretult lummavaks loodusnähtuseks. Siin pildil on tabatud õhtune udu, mis tekkis peale üpriski raju äikesetormi. Peale vihma või tormi on alati selline mõnusalt vaikne olemine justkui loodus hetkeks toibuks sellest. Lisame veel siia hilisõhtuse vaikuse, mis on vahetult enne hämardumist. Prrr.. ihukarvad tõusevad püsti mis!?
5 arvamust postitusele “Maikuu pilt”
Avalda arvamust...
Täpselt nii oligi, ise olin paar nädalat Eestist ära ja kui tagasi saabusin oli suvi käes. Kevad möödus nii kiiresti, et ei jõudnud maastikul kadreeridagi:)
Pilt on väga kutsuv sinna meeleolusse.
Tekib tunne, et kui saaksin pildi sisse ja astuksin sinna udusse, siis sattuksin unenäo- ja muinasjutumaailma. Ühtaegu kutsuv ja hirmutav.
Ja ihukarvad on tõesti püsti…
Kas see udu-müstilisus pole Sul mitte pärit lapsepõlvest, kui me Anneliga Sind uduga hirmutasime? Kiidjärve järve äärest õhtul läbi karjamaa kodu poole minnes oli järvelt algav ja karjamaale liuglev udu üsna sagedane nähtus. Siis me ütlesime Sulle, meist väiksemale jumbule, et udu on kohe-kohe meie kohal, näed jälitab meid ja Sa pistsid kabuhirmus jooksu! Nii lõbus oli Sind kiusata… Näed, sellest oli ju lausa kasu!
Vot selliseid asju mina ei mäleta. Ju siis ei hirmutanud piisavalt. Aga tore, et sellised asjad päevavalgele tulema hakkavad ;)
Muidugi Sa ei mäleta – olid selleks liiga ähmis põnn põgenedes udu eest, mis tahtis Sind enda sisse mähkida…:)) Meie Anneliga olime ikka “suured”, aga jooksime ise ka Sinuga kaasa teeseldes, oioi, mis nüüd küll saab, udu tuleb lähemale… Pärast kartsime, et saame kodus riielda, et Sa räägid sellest teistele. Seda ei mäleta mina, kas saime riielda, vist mitte, ju Sa ei julgenud nii koledast udukollist kellelegi iitsatadagi, nägid ehk vaid õudusunenägu öösel!
Seda ikka mäletad või, kuidas mu ema tavatses Sinu lapsejutuvadina peale öelda: “Urmet, mis Sa udutad!” ja kuidas see sõna “udutamine” Sulle millegipärast hirmsasti nalja tegi?
Sestap järeldan (loogiline ju?), et uduga on Sul ammu juba oma suhe.
Saladuskatte all: tegelikult tekitab udu ka minus kõhedust… Selles on midagi nõiduslikku.
Nii et ära muretse, et ammu-ammu udu eest vehkat tegid kuidas Su pisikesed lapsejalad vaid suutsid… ;)