Minust

Kui sa lähed metsa või ükskõik kuhu looduserüppe, kaugele tsivilisatsioonist, hakkab üsna pea sinu üle võimust võtma eriline tunne.Tekivad hoopis teistsugused aistingud ja arusaamad. Sa oled suhteliselt väike kogu selle kaadervärgi sees aga ka sina oled siiski selle osa. Kui sa rabasamblale astud jääb sinust maha lohuke või siis lohukeste rida, sest sammal ei tõuse täpselt selliseks tagasi nagu ta oli seda varem. Ta teeb seda mitmete pikkade aastate jooksul. Kui sa aga peaksid metsa sattuma öösel, siis üks osa sinu tunnetest on kindlasti hirm. Siis vast tunnedki end looduses kõige väiksemana, kui nii öelda üldse saab. Tahan öelda, et siis tajud sa ennast ikka tõelise looduse osana. Sest öös on alati midagi salapärast, hirmutavat ja ärevust tekitavat. Kui palju oled Sina sellistele asjadele mõelnud..

Looduse armastuse olen saanud endale lapsepõlvest…
kui kõik suved Ahja jõe kaljustel kallastel veetsin..
kui onu Kalmer mulle karjapoisist laulis..
kui metsandust õppinud isa ikka mõne huvitava loo või detaili loodusest rääkis.

Koos ajaga on kasvanud ka armastus. Tänasel päeval ma endiselt avastan ja imetlen looduse tõelist ‘müsteeriumit’. Olen jõudnud arusaamisele, et loodus on ELU.. elu selle kõige suuremas ja imetlusväärsemas mõttes. Seda elu püüan ka pildile püüda.

Fotograafiaga olen kokku puutunud alates 2005 aastast. Aga tõsisemad pildid hakkasid pildipurki tulema 2007 aasta veebruarikuust.

Head vaatamist ja kaasaelamist!